Autor: Kristina Kolk, Center Kinnisvara konsultant ja maakler
Mäletad seda uksepiita, kuhu sai iga aasta tõmmatud kriips või kaks, et näha, palju vahepeal pikkust visanud oled? Või seda, kuidas vanaisa pliidi alla tuld tehes alati sõbralikult torises, kui suitsulont korraks pliidiraua alt välja vupsas? Ning siis see parkimiskoht seal maja taga puu all, kus sa viimased 10 aastat oled alati parkinud…
Selliseid hetki ja kohti suudame oma kodust meenutada vist lõpmatuseni. Igaühel natuke isemoodi ja see ongi see, mis elule värvid annab. See on ka see, mis teeb ühest korterist kodu. Kuid mul on teile ka halb uudis: kõigel sellel on väärtus ainult sinu jaoks. Tulevase ostja või üürniku jätab kõik see paremal juhul külmaks, kuid veelgi tõenäolisem, et vähendab su kinnisvara väärtust või peletab ostja sootuks.
Üks sagedane põhjus, miks kinnisvara ostjat ei leia, ongi vahe müüja ja ostja emotsionaalses positsioonis. Esimene müüb oma lapsepõlvekodu, mälestusi, tunnet ja emotsiooni, teine ostab kinnisvara, millel on oma head ja vead. Sinu mälestused on ostja jaoks paraku null-, kui mitte miinus-väärtusega.
Ah et kuidas need paar kriipsu uksepiidal ostja peletavad? Potentsiaalseid ostjaid on erinevaid, kuid enamasti ollakse siiski koduotsinguil. Ja kodu on niivõrd emotsionaalne „asi“, mida on külmadesse faktidesse teinekord keeruline panna. Kodu ei ole üürimakse, maja asukoha ja kommunaalarvete summa. Kodu on tunne ja kodus peab olema kodutunne.
Ja see, kas üle korteriukse astudes tekib see õige tunne, on enamasti inimestel selge esimese minutiga. Esimest muljet muuta on aga oluliselt keerulisem. See võib olla täiesti ebaratsionaalne otsus, kuid nagu öeldud – kodu otsimine ja leidmine ei olegi vaid üdini ratsionaalne.
Siiski on mõned soovitused, mida tasub meeles pidada ajal, kui oma korteri müüki paned: